Šampinjonid on populaarseimad ja levinuimad kasvatatud seened. Poest ostetavad šampinjonid kuuluvad olenemata kübara värvist ja suurusest samasse liiki - aedšampinjon (Agaricus bisporus). Looduses kasvab meil aga oluliselt rohkem šampinjoniliike, millest paljud on söödavad. Siiski tuleks vältida tundmatute või kehvasti tuntavate valgete seente söömist, sest valgete liikide hulgas on mitmeid mürgiseid.
Tuntakse ja korjatakse ilmselt enim avapildil poseerivat metsšampinjoni (Agaricus silvicola). Metsšampinjon kasvab kuusikutes ja võib kasvukohta jagada eluhtlikult mürgise valge kärbseseenega. Erinevalt valgest kärbseseenest on sellel šampinjonil iseloomulik tugev aniisilõhn, vigastused värvuvad kollaseks, puudub tupp jala alusel ja eoslehekesed on noorena roosakad kuni muutuvad vanemana eoste küpsedes mustaks. Valge kärbseseene viljakeha, sh eoslehekesed, on jäädavalt valged. Eriti hoolikalt tuleks korjates kontrollida noori šampinjone, millel kõik liigi tunnused pole veel selgelt avaldunud.
Sarnastest kohtadest, kuuse-lehtpuu segametsadest vanade kuuskede alt ja tammikutest, vahel ka parkidest võib harva leida kuningšampinjoni (Agaricus augustus). Kuningšampinjon on meie teistest šampinjonidest palju suurem. Kübar võib olla paarkümmend sentmeetrit lai. Kuningšampinjoni kübaral on valkjaspruunid soomused ja laia rõnga alakülg on soomuseline. Lõhn on mahe, seeneliha võib vigastusel muutuda nii veidi kollakaks kui roosakaks.
Pildil vasakul ja keskel metsšampinjon, paremal kuningšampinjon.
Karjamaadel, heinamaadel ja muudes viljaka mullaga rohistes kohtades, sh aedades, võib leida ka arušampinjoni (Agaricus campestris). Valge viljakehaga arušampinjoni lõikepind ei värvu või värvub roosakaks. Noore seene eoslehed on roosad, mis vananedes tumenevad kuni mustani. Jalal on kitsas õrn rõngas. Ei värvu vigastamisel kollaseks, ei lõhna aniisi järele.
Aedades, parkides ja kompostihunnikustes kasvab ka aedšampinjon (Agaricus bisporus). Aedšampinjoni übar on pruunikas ja võib olla pealt kiuline-soomuseline. Lõikepind värvub punaseks, jalal on kahekordne vatjas rõngas.
Parkides, maanteeäärtes ja jäätmaadel võib kohata linnašampinjoni (Agaricus bitorquis), mis on tuntud selle poolest, et suudab tungida nii läbi asfaldi kui kuuripõranda. Enamasti välistab kasvukoht selle liigi toiduks tarvitamise. Linnašampinjoni hele viljakeha võib katsumisel muutuda kollakaks, seeneliha muutuda lõikel roosaks, jalal on nahkjas topeltsõngas.
Linnašampinjon
Mittesöödavatest šampinjonidest võib aedadest ja parkidest harva leida valge viljakehaga mürkšampinjoni (Agaricus xanthoderma), mille vigastused jala alusel muutuvad kiiresti erekollaseks ja seenel on ebameeldib karboolilõhn. Mürkšampinjon, nagu nimigi üleb, on mürgine. Kuusikutes kasvab pruuni kiulissoomuselise kübaraga soomusšampinjon (Agaricus silvaticus), mida on pikalt peetud söögiseeneks, ent soovitatakse mitte süüa nitroamiinide sisalduse tõttu. Tumedamate šampinjonidega võib segi ajada ka mürgist püramiid-soomussirmikut (Echinoderma aspera), millele on erinevalt šampinjonidest iseloomulikud valged eoslehekesed ja teravatipulised pruunid soomused kübaral.
Vasakult: valge kärbseseen, kollane kärbseseen, püramiid-soomussirmik
Foorum